ükskord on ikka esimene kord

Minu hommik algas üsna varakult. Ärkasin üles veidi enne 8t. Tuli pakkida asjad ning söösta Balti Jaama, et kasutada meie "mugavat" rongiteenust. Juba Balti Jaamas tekkis segadus rongi otsides. Ühel tablool oli kirjas Aegviidu ning väljumine. Ometi mida polnud, oli rong. Kõndides ringi, leidsin hoopis kusagilt mujalt posti alt Aegviidu rongi ning lõpuks sain maha istuda. Algas 40 minuti sõit Kehrasse. Koht, millest olin kuulnud palju, kuid polnud elusees käinud seal. Rääkimata seal mitte-kunagi käimisest, polnud ka ma iial osa võtnud ühestki laagrist. Ei osaleja ega ka korraldajana. See oli minu jaoks samuti esmakordne kogemus, nagu ka Kehrasse minek. Kohale jõudes ootasid mind Veronika ja praktika juhendaja Kristina. Väikesed kohvid, natukene juttu ning eluoluga kurssi viimine - praktika võis alata. Kella 09:45-ks laekusime Kehra Noortekeskuse ette. Seal ootasid noored juba pikisilmi uste avamist. Uksed avatud, noored juba ruttasid saali poole. Meie tüdrukutega läksime noortejuhi kabinetti ning järgemööda hakkasid meie juures käima noored, kes olid end registreerinud laagrisse. 

Nad maksid ära laagriraha ning meie tõmbasime nimekirjas linnukesi vastavate nimede taha. Kokku saime 25 noort. 23 neist on poisid ning 2 tubli tüdrukut on ka poiste sekka end sisse seadnud. Paberitööga (nimekirja täpne koostamine, laagrikava printimine jne) valmis saadud, asusime saali noorte ette ning tutvustasime laagri nädalakava. Laagri teemaks on "Spordilaager" ning noored juba praegu tunduvad väga aktiivsed. Praktika juhendaja Kristina käest küsides selgus, et noored pididki olema hästi sportlikud ning tegelevad ka vabal ajal trenniga. 
Esialgu ma pidin saama minišoki. 25 noort (vanuses 12-16 eluaastat) on üsna raske ohjata. Selle all pean ma silmas just enese kuulama panekut. Nad võivad kuulata sind 10 sekundit, kuid see on ka maksimum. Siiski suutsime anda endast parima ning info sai neile edasi antud edukalt. Kuna järgmine tegevus päevakavas oli käsipalli treening, siis palusime osadel noortel (kes olid unustanud) kodust tuua pesemisasjad ning suunduda spordihoonesse. Seal ootasid neid HC Kehra käsipalli treenerid ja HC Kehra käsipalli peatreener.
Kui noored olid lahkunud, alustasime robootika tarvikutega tegelemist.

Võtsime osad legorobotid tükkideks ning asetasime tagasi kasti. Kuna peale treeningut oli kavas süüa ning tegeleda robootikaga, siis pidi olema legorobot täiesti algses seisundis. 

Kui olime sellega saanud ühele poole ning robotite akud laadima pannud, suundusime spordihalli. Seal ootasid meid ees noored, kes hoolimata pikast treeningust ei näidanud endiselt erilisi väsimusmärke. Palusime noortel pesema minna ning seejärel kohtusime nendega koolimaja ees ja läksime sööma. 

Süüa pakuti meile koolimajas, põhipraeks oli guljašš makaronidega ja magustoiduks sai mõnusaid, koduseid pannkooke moosiga. 
Kui noored olid söönuks saanud, suundusime edasi noortekeskusesse. Kohtusin ka Anija valla sotsiaalkeskuse juhatajaga. Noortekeskuses juhendas Kristina noori teemal, kuidas ehitada robotit. Andsime neile kätte vajalikud vahendid ja "legokastid" ning ehitamine võis alata. 

Kuna aega oli vaid tunnike, siis sai enamus gruppe valmis roboti maketi, kuid programmeerimine tuleb alles neljapäeval. Ehitamise ajal käisin grupp grupi haaval vaatamas, kuidas see teadus/ehitustöö neil sujub. Muidugi ei puudunud tegevuse juurest ka pidev lobisemine ja ringi tuiamine. Kuid sellegipoolest jõudsid nad tegeleda vajalikuga ning tulemused olid väga head. 
Kell hakkas märkamatu kiirusega lähenema 15:00-ni ning oli aeg saata noored tagasi spordikeskusesse. Nende järgnev tegevus nägi ette ranna-käsipalli treeningut. 

Elasime noortele kaasa, jälgisime huviga võistlust ja treeningut ning olime väsinud ja rahul kogu päevaga! Jäin oma esimese päeva ja muljetega väga rahule.